top of page

Lugu sellest, kuidas ma peaaegu autos sünnitasin!

Ma tean, et seda postitust on minu jälgijad elevusega oodanud aga võtsin teadlikult aega beebiga kohanemiseks ja taastumiseks, enne kui selle postituse juurde asusin. Enne kui räägin, kuidas teine sünnitus kulges, kirjutan veel veidi eellugu.

Minu varasemad jälgijad on kindlasti kursis sellega, et esimene poeg ei tulnud meie perre üldse kergesti. Selle kohta saad täpsemalt lugeda ühest varasemast postitusest ehk Kris Kenriku ootuse lugu. Lapse saamine oli minu jaoks suur kingitus ja mingeid ootusi ega lootusi veel teinegi kord emaks saada, mul ei olnud. Olin meeletult tänulik elule, et sain poja ja rohemat ei oleks osanud unistadagi. Kui ma aga teist korda rasedaks jäin, ei suutnud ma terve raseduse ajagi uskuda, et saan seda kõike uuesti kogeda. Raseduse algus oli küll veidi hirmutav, sest esimeses ultrahelis ei olnud loode veel näha ning samal päeval esines ka kerge verejooks, kuid nädalate möödudes raseduse erinevad sümptomid süvenesid. Rasedusest pikemalt ma ei kirjuta aga kõik sujus hästi ja peale iivelduste, oksendamise ja seljavalude ei olnud kandmise aeg millegi poolest raske ega tavapärasest erinev.

Küll aga oli erinev kogu sünnituseks valmistumise protsess. Esimene sünnitus oli minu jaoks just emotsionaalselt meeletult traumeeriv. Käisin pärast esimese lapse saamist pikalt teraapias ning koostasime ämmaka, haigla personaliga põhjalikuma sünnitusplaani. Näiteks andsin ma teada, milliseid valuvaigisteid ma endale luban teha (esimesel korral keeldusin kõigest), millises asendis ma kindlasti EI SOOVI sünnitada (pikali) ja leppisime kokku vette sünnituse. Ma vaatasin palju erinevaid videosid sünnituste kohta ja püüdsin enda mõttemaailma viia sinna maani, kus ma ei karda vaid ootan elevusega, kuidas kogu protsess seekord välja näeb.

Poja sünnitähtajaks oli määratud 11. veebruar, kuid olin kohe alguses üsna kindel, et ta sünnib veidi varem nagu vendki. Valud algasid 06.02.2024 kell 18.00. Esialgu olid tuhude vahed pigem pikemad ja nii õrnad, et pidin kasutama nende regulaaruse mõõtmiseks telefonisse laetud äppi. Paari tunni möödudes oli selge, et tegemist ei ole libatuhudega aga siiski olid valud võrreldes esimese korraga nii õrnad, et ma arvasin, et seekord kulgeb sünnitegevus aeglasemalt. Olin küll kursis, et teine sünnitus võib olla kiirem aga enesetunne ütles, et läheb veel aega.

Leppisin naabrinaisega kokku, et tuleb suurema lapse juurde ööseks ja meie mehega läheme mingi hetk haiglasse. Mehel soovitasin lapsega koos 20.00 ajal magama minna ja ütlesin, et ajan ta üles kui tunnen, et tuleb haigla poole sõitma hakata. Vahepeal tuhude vahed lühemaks läinud ei olnud ja samuti polnud nii valus, et kuidagi olla ei kannataks. Võrdluseks esimese korraga olin 4h pärast juba sellistes valudes, et sõitsime haigla poole. Ka veel südaöö paiku ei arvanud ma, et nii pea sünnitamiseks läheb ja otsustasin kortermaja treppidel veidi kõndima minna. Pärast seda läksid tuhude vahed natukene lühemaks ja veidi valusamaks.

Lõpuks otsustasin naabrinaise lapse juurde kutsuda ja igajuhuks haiglasse minema hakata. Kell oli selleks hetkeks umbes 1.30 kui mees läks autot sooja panema ja mina veel toas ootasin. Sagimise peale ärkas meie suurem poeg üles ja ma ei suutnud teda kuidagimoodi nutma jätta vaid läksin uuesti pikali, et teda magama saada. Läks veidi aega ja tundsin, et tuhud lähevad valusamaks kuniks täiesti ootamatult ühel hetkel veed niiöelda ära tulid. Sel hetkel valdas mind korraks paanika, sest esimese lapse puhul veed avati ja 15min hiljem oli pisikene juba rinnal. Naabrinaine helistas mu mehele ja kamandas ta kiirelt üles mulle appi, sest hetkega olid õrnadest tuhu valudest saanud tugevad valud ja käimine muutus raskemaks.

Edasine oli juba nagu osa Grey anatoomiast. Haigla, kuhu sünnitama pidin minema, asus meist 30min sõidu kaugusel. Soomes peab haiglasse ette helistama kui sünnitegevus algab või kui haiglasse minema hakkad. Mina olin haiglasse kodus olles ette helistanud aga koos leppisime kõnes kokku, et lähen kohale siis kui tunnen, et on niiöelda õige aeg minna. Luba minekuks oli ka kohe aga enesetunde põhjal tiksusin koduses keskkonnas parema meelega kui haiglas. Autos olles helistasin uuesti haiglasse ja andsin neile teada, et mu veed tulid ära ja ilmselt läheb selle sünnitusega kiireks, et olgu nad siis valmis. Kõnes loeti sõnad peale, et kui tunnen presse, siis kutsuksin kohe kiirabi vastu.

Ja, üllatus, üllatus.. umbes 10min sõitmist ja pressid tulidki peale. Vaatasin navigaatorist haiglasse jõudmise aega ja sõita oli veel umbes 20min jagu. Ennetavalt sättisin ennast istuma tagaistmele, kuhu mees laotas kilekotid ja saunalinad juhuks kui päriselt tulebki laps seal ilmale tuua. Tagantjärele võin öelda, et need 20min olid mu elu kõige ärevamad üldse, sest ühest küljest ma teadsin, et mu keha saab selle kõigega hakkama aga teisest küljest oli hirm ilma arstliku järelvalveta laps ilmale tuua. Iga pressi ajal karjusin täiest kõrist ja püüdsin mitte kaasa pressida. Kes on sünnitanud, siis teavad, et presside ajal mitte pressida on nagu poole pissimise pealt tegevus lõpetada.. põhimõtteliselt peaaegu, et võimatu missioon.

Mees oli roolis ilmselt ka üsna närvis, sest ta ei saanud mind kuidagi aidata ja tundis kõigele lisaks kohustust mind kiiremas korras haiglasse toimetada. Auto sõidu kiiruseks oli terve tee päris palju rohkem kui lubatud aga õnneks oli tee teistest autodest tühi ja teeolud head. Järsku märkasime enda ees sõitmas politseiautot. Mees küsis, mis teeb? Kas võtab hoo maha või laseb samamoodi edasi? Soovitasin korraks hoo natukene maha võtta, mida mees ka tegi, kuid politseist mööduses läksid minu valud veel tugevamaks, mille peale mees otsustas viimased 10km gaas põhjas edasi sõita. Ei läinudki kaua aega kui meid vilkurite saatel tee äärde peatuma sunniti. Tolleks hetkeks olin ma valmis autos sünnitama. Mees hõikas politseile, et kui tahavad trahvida vms siis sõitku meile järele haigla juurde, sest kohe on üks tegelane pead välja pistmas. Ei teagi, kas hirmust, et peavad ise lapse vastu võtma, või heast südamest.. kuid minna nad meil lasid ja midagi autosse ka kontrollima ei tulnud. Samuti ei tulnud nad haigla juurde järele vaid hõikasid, et mees sõidaks ettevaatlikult.

Nonii, oli jäänud viimased kilomeetrid haiglani aga tuntavalt oli laps liikunud juba nii alla, et pea oli iga hetk välja tulemas. Iga järgnevat pressi oli meeletult raske tagasi hoida... Jõudsime haigla juurde ja mees sõitis uksele nii lähedale kui võimalik. Kohale jõudes selgus, et me ei saa kohe sisse, sest uks on kinni. Full paanikas mees ja sünnitav naine pole ka kõige adekvaatsemad, et välja mõelda, kuidas siis sisse pääseda. Lõpuks meenus mulle presside vahel, et mu telefonis on viimane number haigla oma. Viskasin telefoni mehele ja ta helistas haigla personali alla vastu. Õnneks tulid nad koos voodiga aga sinnagi oli vaja kuidagi saada. Mina olin juba autos pükse alla võtmas ja keeldusin sealt liikumast.

Püüdsin rahuneda ja taaskord presside vahel kiikasin korra auto uksest välja, kui kaugel on voodi, kuhu ma peaksin omal jalal liikuma. Võtsin veel viimase jõu kokku ja haigla personal aitas mind raamile. Ma usun, et kohati oli see vaatapilt päris koomiline.. ma ei olnud voodile nõus pikali ega külili heitma, vaid tahtsin olla käpuli asendis, sest ma ei soovinud mitte mingil juhul selili sünnitada. Ohutuse mõttes püüti mind aga siiski pikali või külili suruda. Kõige selle juures käskisin ma väga tundivalt endal püksid ära võtta, sest no ma ju tundsin, et kohe vupsab väikemehe pea välja. Niimoodi ma seal palja pe***ga siis ukerdasin kui mind läbi ootesaali sünnitustuppa sõidutati. Kuna oli öine aeg, siis ühtegi inimest seal ei olnud aga päevasel ajal on seal palju rahvast nii pinkidel ootamas kui kohvikus einestamas.

Raamil sõidutati mind otse sünnitustuppa ja mingit erilist kommunikeerimist rohkem ei toimunud. Vahepeal oli ühele poole saanud ka võitlus personaliga seoses sünnitamise poosiga, olin pikali surutud. Yess, ainukene poos, millega ma nõus ei olnud. Hüvasti sünnituse plaan, mõnus, lõõgastav vann ja valuvigistid. Nägin, et uks sulgus ja kohe hakkasin presside ajal LÕPUKS kaasa pressima. Kolm minutit hiljem oli mu teine pisipoja rinnal. Lootevee ära tulekust oli möödas umbes 35min ehk siis kogu see haiglasse jõudmine oli konkreetne võidsõit ajaga.

See hetk kui teine poja mu rinnale jõudis oli imeline. Pärast esimest sünnitust olin ma väga shokis, sest ma ei oleks eluilmaski arvanud, et sünnitus võib nii valus olla ja ma olin rohkem üllatunud, et ma elus olen, kui rõõmus, et see jama läbi sai. Teine sünnitus oli minu jaoks nagu haavade parandamine mingil veidral viisil. Ma tundsin seda rõõmu, mis esimesel korral jäi olemata. Ma ei olnud sünnitusest kurnatud, väsinud ega hirmul, vaid pigem heas mõttes jahumunud, mis just toimunud oli. Meie väike pere oli taaskord kasvanud ja me olime ja oleme väga õnnelikud!

Tagantjärele on hea mõelda ja teistel targutada, miks ma ei läinud varem haiglasse?! Tegelikult tuginesin eelnevale kogemusele, kus mul olid sünnitusvalud oluliselt tugevamad.. ja ootasin justkui mingit konkreetset hetke, mis läks ilmselgelt üle, nii et ma ise ei märganudki. Õnneks saame seda lugu edaspidi meenutada pigem huumoriga, sest kõik läks hästi kuid teistel kohe kohe sünnitama minevatel naistel soovitan edaspidi haiglasse minna pigem varem kui hiljem.




Täna saab meie teine pisikene härra kuu vanuseks ja mul on avalikult jagamata veel tema nimi. Saage tuttavaks Arti Kristoferiga! Nime valisime mehega koos ja kui üks osa nimest tuli üsna kiirelt ja kergelt, siis esimese lühema nimega läksid meie arvamused lahku. Mina tahtsin panna soomepärase nime Ari, mees aga Art või Kyle. Viimase nime välistasime sellepärast, et Soomes hääldatakse Y Ü´ks ja sellega muutuks kogu nimi üsnagi imelikuks. Viimase variandina pakkusin välja nime Arti, mis ühtlasi on ka natukene tuletatud minu vanaisa Martin nimest. Kristoferi nimega kanname edasi Kristjani ja Kris Kenriku nimedest Kris osa.

Kui minu lugu sind kuidagimoodi kõnetas, jaga seda postitust sõbraga või anna mulle tagasidet ja räägi ka enda lugu!

Aitäh, armas lugeja!

Jaga minu tegemisi või tule mind jälgima ka sotsiaalmeedia kanalites!

Fotograafia ja stuudio lehed Facebookis:

Koduleht + Blog: www.maikikirikal.com 
Minu tegemisi saad jälgida instagrammis: maikikirikal







Comments


Viimati postitatud
bottom of page