top of page

Kris Kenriku ootuse lugu ehk 8 aastat oodatud poja!

Meil tekkis beebi saamise soov kui ma olin 25 aastaseks saanud (hetkel olen 33). Omandatud sai just kõrgharidus, elu tundus paigas olevat. Oma kodu, pikk ja stabiilne suhe, hea töö! Kõik justkui läks nagu raamatus.

Kohe esimesel proovimise kuul jäid mul päevad ära. Rasedustest näitas vaid ühte triipu, olin väga murtud. Ja nii kordus mitmeid kordi järjest, et päevad olid kahe kuu tagant, testid negatiivsed. Varasemalt oli tsükkel regulaarne olnud. Meie peres oli juba lähedane, kes käis IVF protseduuridel ja teadsin sellest peaaegu kōike ning pärast poolt aastat proovimist, olin 100% kindel, et meie perre beebi lihtsalt ei tule. Selleks, mis ees ootas, ma siiski valmis ei olnud!


Täna jätan ma nimetamata arsti, kelle all katsed tegime aga läksin sama inimese juurde, kelle juures käis meie lähedane pereliige (tema sai tütre pärast aastaseid katseid). Algus oli väga raske. Meiega oli justkui kõik korras. Mul ei avastatud esialgu midagi aga kuna pärast kahte aastat ei olnud beebi ikka tulnud, siis alustati kehavälise viljastamisega ehk IVF protseduuridega.


Minult küsitakse hästi tihti, mis see tähendab.. see IVF???


Püüan lihtsalt seletada, kuidas minul see kõik välja nägi. Esialgu tuli mul oodata menstruatsiooni ja päevade teisest päevast alates algasid igapäevased süstimised. Süste tuli teha endale ise või paluda kaaslase abi. Olgu kohe öeldud, et nõelu ma kartsin meeletult ja esimesed süstid tegin pisarsilmi, mees kõrval kätt hoidmas.


Mis süstid ja milleks?

Rohtude nimesid ma tooma siia ei hakka, sest neid on erinevaid ja skeemidki on erinevad. Arst määrab igale naisele oma süsteemi. Mina süstisin pennadest naba piirkonda rohtu selleks, et enda munarakud munasarjades kasvaksid ja neid tuleks rohkem kui loomulikus tsüklis küpseb. Arst kontrollis emakasisese ultraheli pulgaga, kuidas munarakud kasvavad ja mõõtis neid. Mingil hetkel tuleb süstima hakata rohtu selleks, et munarakud enne ei vabaneks kui õige aeg. Süstimise periood minul kestis mõnikord 7 päeva, mõnikord ka 14 päeva. Selliseid süstimise perioode nimetatakse täisringideks. Täisringe tegin kokku 4 katset.




Mis on punkteerimine?

Pärast kasvatamise perioodi tuleb munarakud munasarjadest välja võtta ja seda protseduuri nimetatakse punktsiooniks. Ultraheli pulga otsas on nõel, millega pm imetakse munarakud otse munasarjast välja. Mina olin kõigi nelja punkteerimise ajal kohaliku tuimestuse all kuid palju lasevad ennas narkoosi alla panna. Ainukene ebameeldiv kõrvalnäht oli minul see, et 4 katsest 3ga kaasnes minestamine. Alguses oli jube hea olla aga kui hakkasin minema arsti kabinetti või koju, siis minestasin. Neljandal katsel alles leiti rohi, mis ei tekitanud mul minestamise hoogusid.


Samal päeval punktsiooniga annab tavaliselt mees laborisse oma seemnerakud, mis siis hiljem munarakkudega deidile saadetakse. On jällegi erinevaid viise, kuidas munarakk viljastatakse aga lõpuks hakkab katseklaasis kasvama väike ime, mida nimetatakse embrüoks. See on Sinu beebi pisikeste rakkude algena. Kui läheb hästi, siis embrüod kasvavad tublideks ja neid saab siirdada. Mõnel juhul tekib neid nii palju, et neid saab külmutada ja eskimopoisse ja -tüdrukuid on võimalik kasutada külmaringi ajal. Ehk siis iga katse ei ole vaja ennast süstida ja teha kogu protsessi läbi.

Mis on siirdamine ja kuidas see välja näeb?


Minul on olnud kokku 4 täisringi, 3 külmaringi ja üks ärajäänud külmaring. Rasedusi ja keemilisi rasedusi tekkis umbes 4-5 katsel, lõpuni kantud rasedusi ei olnud ühtegi. Põhjuseid, miks.. ka ei leitud. Aga, mis on siirdamine ja kuidas see välja näeb? Siirdamine on mõnele naisele valus aga minule pigem ebamugav. Üks oluline asi on see, et siirdamisele tuleb minna täis põiega. Siirdamisel viiakse emakasse kõrrega 1-2 embrüot, kes peavad endale seal pesa punuma hakkama. Minu puhul tekkis verre HCG (sisuliselt rasedushormoon) 4-5 korral. Mõnel korral oli kohe teada, et rasedus ei lähe lõpuni (näitaja liiga madal), kahel korral oli näitaja normis aga pärast mitut nädalat algas veritsus ja rasedus katkes.


Mina sain kõikidest raseduste tekkimistest teada 10 päeva pärast siirdamist kui tehti vereproov. Emotsionaalselt olid need 10 päeva meeletult rasked. Nutuhood ja lambikad tülid kodus olid üsna tavalised. Õnneks oli mees too aeg väga mõistev ja sai aru, et mu hormoonid on laes.





Pärast viimast ebaõnnestunud katset tuli ilmselt vahele saatus. Kirjutasin uue aja saamiseks oma arstile aga vastust ei tulnud. Otsustasin küsida nõu erakliinikust Elites ja seadsin sammud Andrei Sõritsa juurde. Kohe esimesel visiidil ütles ta mulle kurjalt ja järsult, et tema mulle edasi katseid ei tee, need ei õnnestu niimoodi. Põhjus lihtne, ta arvas, et mul on endometrioos ja enne katsete jätkamist on seda opereerida vaja. Selleks ajaks olin ma katseid teinud juba 7 ja kordagi ei olnud mu enda arst pakkunud endometrioosi opereerida. Kirjutasin siiski uuesti enda arstile aga vastust ei tulnud ka sellele kirjale.


Otsustasin arsti lõpuks vahetada ja läksin doktor Räime juurde, sest Sõritsa all oleksid katsed vist olnud tasulised ja opi hinnaks pakkus ta mulle 3000€, mida mul võtta ei olnud mitte kuskilt. Räim andis hästi palju lootust laps saada aga oppi oli endiselt vaja teha. Reaalselt otsisin ise välja kohad ja arstid, kes laporaskoopiat teevad ja kirjutasin neile. Lõpuks jõudsin Dr Fred Kirssi vastuvõtule, opile sain hästi kiirelt, juba visiidile järgneval kuul. Kolm päeva enne operatsiooni palusin mehelt lahutust ja kolisin meie ühisest kodust välja. Ehk siis seda ei teagi, kas me oleksime lapse koos saanud või mitte!

Väga ruttu pärast lahutamist läksin kokku oma praeguse abikaasaga. Tundsin teda varasemalt 10 aastat ja ta oli minu parim sõber viimasel kolmel aastal enne kui meist sai paar. Üldiselt ma mehe ja naise vahelisse sõprusse ei usu aga kuni eelmise abielu laiali minekuni, ei olnud meie vahel muud kui üksteise kuulamine ja toetamine sõbra tasandil. Ometi käis ühel päeval meil mõlemil tugev muutus sees ja armusime ära nagu pupekad. Nüüdseks on sellest päevast möödas 3 aastat. Kohe alguses oli talle teada, et ma ei pruugi lapsi saada ja ütlesin, et mina ei hakka kasutama ühtegi rasestumis vastast vahendit/preparaati ja tema oli sellega nõus.


Läksime reisima Austraaliasse ja palju enam ei muretsenud, kas minu ellu tuleb laps või mitte. Olime koos olnud aasta kui meie üllatuseks tabas mind elu esimene spontaanne rasedus. Olime Austraalias ja tagasi pidime tulema siis juba 6 kuuse rasedakõhuga. Arsti visiitidel oli kõik korras, täpikese süda lõi. Raseduse 7 nädalal algas mul kerge määrimine ja mind tabas paanika, mida tundsin ka kõigi eelmiste raseduste ja keemiliste raseduste katkemise puhul. Meeletu tugev sisetunne, et asi on halvasti. Nädal hiljem olin juba verejooksuga haiglas, teha ei oleks nagunii midagi saanud. Puhastus toimus sünnitusvalude saatel ja emaka avatusega 3cm lupsas kõik välja, valud kadusid. Hinge jäi tohutu hirm, valu ja kurbus! Ma ei nutnud ei siis ja pole nutnud ka hiljem. Pettumus oli lihtsalt nii suur, et südamesse saabus tuimus. Lõin käega ja otsustasime koju tagasi lennata ning tulevikus uuesti IVF katsetele mõtlema hakata.

Austraaliast tagasi tulles kolisime Soome ja hakkasime uuesti elusid üles ehitama. Mina avasin Eestisse foto-ja meigistuudio, käisin Soomes lisatööl ja mees sai ka hea töö. Vōtsime kaks kassi ja üürisime suurema korteri. Jälle tundus õnnest puudu olevat vaid see üks samm. Kahjuks tabas meid kõiki koroona pandeemia ja otsustasime IVFi katsed edasi lükata kuni see jama vaibub. Sain ma selle mõtte vaid ära mõelda kui isadepäeval koju minnes jäi mõttesse, et päevad on hilinenud. Aasta alguses oli surnud minu mehe isa ja ma nägin, et mees sel päeval oli väga kurb. Ostsin poest testi ja lootsin, et sealt tulevad talle rõõmusõnumid. Ja tulidki! Mitte kordagi selle raseduse jooksul ei olnud mul hirmu, et midagi juhtub ja ei juhtunudki. Rasedusest ja ootusest ma pikemalt ei kirjuta aga täna olen ma pisipoja ema.. ja seda lauset kirjutan ma silmad vees, sest ma ei suuda siiani uskuda, et see minuga lõpuks juhtus!



Ei ole poseeritud pilt, üks päris hetk meie igapäevast
Üks loomulik hetk meie kodus


Imed on olemas! Ka Sinu ime on olemas, oota ta lihtsalt ära!


Aitäh, armas lugeja!


Tahad ka oma lugu jagada, kirjuta mulle või kommenteeri postitust, kuidas Sinu beebi Sinu juurde tee leidis?!


Jaga minu tegemisi või tule mind jälgima ka sotsiaalmeedia kanalites!


Fotograafia ja stuudio lehed Facebookis:


Koduleht + Blog: www.maikifoto.com

Minu tegemisi saad jälgida instagrammis: Maiki Kirikal

Facebookis blogi leht: InterActive Life Blog


Comments


Viimati postitatud
bottom of page