Kirikalide pulm 15.04.2021
Miks otsustasime abielluda?
Abieluga on minu arust sellised lood, et igas kooselus tuleb see teema varem või hiljem jutuks. Meie rääkisime sellest suhte väga varases faasis ja mõlemil oli kindel arusaam, kas, millal, kuidas ja üldse tegevuse endani jõuame. Oleme koos olnud pea 3 aastat ja enne seda olime tuttavad olnud veel üle 10 aasta kuid oleks keegi meile eelnevate aasta jooksul öelnud, et aastal 2021 abiellume, oleksime mõlemad kõva häälega naerma hakanud ja pead raputanud, vaevalt küll. Miks me siis ikkagi täna siin koos oleme ja abielus?
Pärast kolme aastat kooselu võin ma kindlalt öelda, et olen leidnud inimese, kelles on koos minu parim sõber, suurim fänn, naerutaja, lohutaja, inspireerija, minu hingehoidja, turva- ja kodutunde tekitaja. Ta on inimene, kes näeb minu häid ja halbu päevi ning ikka otsustab selles kõiges oma rolli mängida. Ma hindan, et mu kaaslane ei oota minult igapäevaselt leplikkust, õnnelik olemist, vähenõudlikkust vaid aktsepteerib mu tujusid, emotsioone ja soove. Veelgi uhkem olen ma selle üle, et palju tihedamini kui varem, lähen ka mina vabandama, teen järeleandmisi ja tulen välja mugavustsoonist ning pühendun ühistele eesmärkidele. Esimene ja kõige olulisem põhjus abiellumiseks meie puhul oli/on, et see tundus lihtsalt väga õige ja loomulik.
Teine põhjus abiellumiseks oli/on see, et meie perega on peagi, liitumas pisipoja, keda soovime kasvatada ühise nime all. On mõned kommenteerijad, kelle arust laps on meie puhul loomulik aga abiellumist ei oodatud. Natukene veider mõtlemine, sest laps seob meid mehe-naise ja perena elu lõpuni aga abielu on lihtsalt üks osa sellest siduvusest, mis meie arust kuulub tervikliku peremudeli juurde. Ma ei taha öelda, et kõik, kellel on lapsed, peavad ka abielus olema, sest lõppkokkuvõttes on see siiski mehe ja naise ühine otsus ja peab tunduma paljudes aspektides õige. Tihti on see lihtsalt ettevõtmise ja tunde küsimus nagu meil.
Kuupäev
Palju on küsitud ka kuupäeva valiku kohta, kas see on meie jaoks tähendusega. Abiellusime 15.04, mis on tegelikult päev enne minu sünnipäeva. Algselt tuli meil registreerimise mõte pähe alles kuskil jaanuaris ja kuna elame Soomes, võttis paberimajandus omajagu aega, mille tõttu ei jäänud just kuigi palju variante, millal sündmus aset võiks leida. Ideaalis oleksime soovinud muidugi abielluda augustis, millal tähistame oma kokkusaamise päeva, samas soovisime ametlikult ühist nime kanda juba enne lapse sündi. Aprilliks saime paberimajandusega ühele poole ja otsustasimegi selle kuu valida. Kuupäeva puhul meil samuti suuri eelistusi ei olnud aga pigem soovisime, et see oleks pärast 13. kuupäeva ja 15. kuupäeva sai valitud paljuski ka lihtsalt sel põhjusel, et see oli perekonnaseisuametis registreerimiseks vaba. Üsna ebaromantiline aga meie puhul tavaline "vaatame jooksvalt" otsus.
Meil on plaanis pidada maha ka korralik pulmapidu aga koroona ja lapse sünni tõttu oleme mõelnud, et seda teeme alles oma 5nda tähtpäeva aastal. Mõtteid selle korraldamise osas on juba praegu aga eks aeg näitab, mida neist ellu viime ja mida mitte.
Kleidi valimine
Kleidi valimine oli reaalselt kõige keerulisem tegevus üldse ja ma olin juba veidikene jõudnud ka tujutseda, et mul midagi korraliku selga panna ei ole.
Kleiti oli vaja registeerimiseks ja sellele järgnevaks pildistamises ja kuna meil ei olnud plaanis pidu oli mul kindel soov kleidiga mitte üle pakkuda. Kristjaniga jäi samas arutades peale ikkagi mõte, et kleit võiks valge olla ja midagi armsat, mis rasedusega ka sobiks. Teine soov oli mul aga see, et kleit ei tooks esile beebikõhtu vaid päeva mõte oleks siiski abiellumine, mitte "abiellusime, sest ma olen rase".
Suuresti rikkus mu tuju just see, et keset koroona aega ei olnud märtsikkuus just suur valik rõivaid ja veel "paremaks" tegi asja see, et sattusin poode külastama just sel perioodil kui poed Eestis kinni olid. Kleidid, mida proovisin, tegid mind minu arust maailma koledaimaks pruudiks. Õnneks leidsin täiesti juhuslikult sellise netilehe nagu Nora Butiik ja sain tema juurde kodusesse poodi kleite proovima minna. Hinnad, kvaliteet, lõiked.. no ideaalne kombo. Mul tekkis pigem probleem, millist kleiti valida, sest sobivaid oli julgelt vähemalt 5 ringi.
Kristjanile soetasime uue särgi ja lipsu, jakk ja püksid olid varasemalt olemas. Mehe riietuse puhul oli samuti soov mitte väga formaalseks asja ajada vaid pigem otsisime Smart Casual looki.
Soeng ja jumestus
Soengu tegi mulle Anne-Mai ja otsustasin juuksed lahti jätta, kerged lokid sisse. Ma ei eelistaks sellist soengut pika pulmapäeva puhul, sest mu juustest vajuvad lokid päeva lõpuks tihti välja ja alles jääb kahune linnupesa. Samas on lahtised juuksed niii kaunid ja ma olen väga rahul kui armsalt kauniks nad üldmulje tol päeval tegid. Jumestuse tegin ise ja üsna tugeva, sest mulle meeldib enda näojooni rõhutada, eriti kui kõik jäädvustatakse ka piltidena.
Sõrmuste, ehete valik
Sõrmuste valimine oli teine keeruline tegevus meie jaoks. Millegipärast olime mõlemad seda meelt, et kollast kulda me ei soovi. Valge kuld ja hingelähedased sõrmused, mida ideaalis oleksime tahtnud, olid aga nii kallid, et enne lapse sündi me ei soovinud sellist kulutust teha. Otsustasime tellida lihtsad ja tagasihoidlikud sõrmused kuid lubasime, et pidupäeva pulmasõrmused soetame endale hiljem kui aeg on õige ühe järelpeo pidamiseks. Need sõrmused, mida meil mõttes soetada, on täiesti üle võlli ägedad. Kumbki valib oma sõrmuse ise aga suure tõenöosusega tuleb mõlemile peale mingitsorti suurem kivi, pärl või on sõrmuse kuju klassikalisest sõrmusest erinev.
Kohtasime ka arvamusi "sõrmused peaksid ikka ägedad olema, need ju kõige tähtsamad". Ei, pulmapäeva puhul on ainukene tähtis asi see, et tegevus tunduks osalistele õige, öeldud saaksid naerusuised jah sõnad. Kõik muu materiaalne on tegelikult täiesti ebaoluline ja kõike annab hiljem ägedamalt, uhkemalt ja kallimalt soetada, taaslavastada kui meeletult kripeldama jääb, et õigel päeval midagi valesti või kehvasti sai tehtud. Etteruttavalt võin öelda, et meie jäime oma päevaga väga rahule täpselt sellisena nagu see oli.
Sõrmuste osas on meie puhul erisus veel seegi, et me ei kanna neid igapäevaselt. Meie mõlemi tööd on sellised, et kahjuks ei jääks neist sõrmustest suurt midagi alles ja teisest küljest on see ka ohutuse küsimus, et kuskile vahele näppupidi jäädes, et juhtuks suuremat õnnetust. Minu endal on nüüd ka näpud raseduse tõttu paistes ja sõrmus poob teatud hetkedel ebamugavalt näpu ümber.
Pruudikimp, pulmaküünal ja tort
Pruudikimu ja küünla tegin ise. Mõni traditsioon või ebausk siinkohal nüüd kindlasti ütleb, et juba halb enne ise need asjad teha aga ausalt öeldes ma olen nii tüdinenud mingitest vanadest kommetest ja mustritest, et sellised arvamused jätavad mind väga külmaks.
Kimbus kasutasin tulpe, roose ja krüsanteeme. Ma ei olnud ammu ühtegi kimpu teinud ja alguses nägi see välja rohkem nagu saunaviht kui pruudikimp aga lõpuks jäin siiski tulemusega rahule ja see nägi välja armas, lihtne ning täpselt sellistes värvides nagu mõtlesin. Lisaks sain ka hinna poolest hakkama umbes 25 euroga ega tundnud, et oleksin kuidagi pettunud.
Küünla puhul leidsin K-Marketist suure küünla, mida siis ise kaunistasin. Tegelikult mõtlen, et kindlasti lisan sinna veel värvilisi kive peale aga pole neid õigeid veel leidnud. Teksti meie nimede ja kuupäevadega tellisin kohalikult käsitöö meistrilt, kes tegelikult selliseid eritellimusi väga ei tee aga seekord ta päästis mind hädast välja.
Tordi meisterdas meile sõbranna Andra. Ühtegi tükki sellest maitsvast tordist alles ei jäänud, mis peaks näitama kui hea see päriselt oli.
Pulmaauto valik
Pulma autost meil kahjuks pilti ei ole ja ka selle valimine sai tehtud viimasel minutil. Hetkel meil endal on auto, mida kasutame pigem tööl käimiseks ja eraldi auto pulmapäevaks rentisime lihtsalt sellepärast, et vähe puhtama ja mugavama autoga sel päeval sõidud ära teha. Algselt plaanisime rentida Lexcuse aga paar päeva enne registeerimist selgus, et see konkreetne auto on hoolduses. Saime õnneks teisest rendifirmast hoopis odavamalt ja väga mugava auto, milleks oli Peugeot 3008.
Registreerimine
Registreerimine leidis aset Helsinkis Digi- ja väestötietovirastos. Enne seda pidime Eesti-Soome saatkonnast tellima rahvastikuregistri väljavõtte (sellekohase info leiad siit), mille esitasime Soome ametkondadele selleks, et nad saaksid läbi viia nädalase uurimise, kas meil on õigus abiellumiseks. Väljavõte tuleb tellida nii mehel kui naisel eraldi ja ühe tõendi maksumus on umbes 20 eurot. Meie saatsime mobiil IDga allkirjastatud avalduse ja dokumentide koopiad saatkonna meilile ja originaal tõend saateti postiga koju.
Edasise sammuna saatsime originaalse tõendi Helsinkis Digi- ja väestötietovirastole postiga, kus teostati Soome poolt uurimine, kas meil on õigused olemas abiellumiseks. Meie saime ametnikult meilile load, mis võimaldasid aja kirja panna aga paljudele tulevad dokumendi hoopis postiga koju. Soomes on väga hea see, et ei pea ootama kuu aega selleks, et kuupäev broneerima. Kui paberid on korras, mine või järgmisel päeval. Kummaline oli meie jaoks see, et kuskil tseremoonia eest raha, riigilõivu ei küsitud ja ühtegi arvet meile ka koju tulnud ei ole.
Registreerimine ise muidugi oli selline, mida ma varem ise näinud ei olnud. Ruumi oli lubatud peale meie veel 4 inimest. Kõik, peale meie, kandsid maske ja üksteisest tuli seista vähemalt kaks meetrit kaugemal. Registreerimine oli meie puhul inglise keeles ja teksti sisu, pikkus olid samuti viidud nii ametlikuks, lühikeseks kui vähegi võimalik. Meil tuli soovi abiellumiseks kinnitada jah sõnadega ja vaja ei olnud anda isegi mitte allkirju ei meil ega meie tunnistajatel. Samuti ei olnud registreerimise tseremoonial traditsioonilist "you may kiss the bride" momenti ja selle improviseeris peigmees ise sobival ajal sisse. Lõpus jättis registreerija meie abielutunnistuse lauale, kust selle kaasa haarasime ja õnnitlemise osa kätlemise näol samuti puudus. Sisuliselt võttis meie abiellumine aega siis 7 minutit. Pole just unistuste registreerimine aga võime julgelt öelda, et tunne sellest kuidagi kehvem ei olnud ja uhkusega astusime ühise nimega sealt ruumist välja.
Fotograaf
Ma olen ise fotograaf aga seekord ma meeleheitlikult päeva jäädvustamiseks kedagi ei otsinud vaid kirjutasin esimesele fotograafile, kes mulle Soomes meenus ja kelle töid natukene näinud olin. Pildistasime tunnikese ja saime umbes 80 pildi ringi materjali, mida meie arust on täiesti piisavalt. Mul on niii hea meel, et me just Aiki valisime, sest ta on armas, sõbralik inimene ja väga rahulik fotograaf. Samuti jäime rahule tema valitud pildistamise koha ja piltide näol lõpptulemusega. Aiki pildid on siin postituses ka all pealkirjaga ära märgistatud.
Suured tänuavaldused meie päevale kaasa aitajatele!
Registreerimine: Helsinki - Digi- ja väestötietovirasto
Fotograaf: Aiki Võtti Photography
Pulmaauto: FinEst Autorent
Soeng: Ann Hair
Tort ja tunnistajad: Andra Vaikre ja Rando Rätsep
Pulmaküünal, pruudikimp, jumestus: Maiki Kirikal / Maiki Foto pulma- ja peokorraldus
Kleit: Nora Butiik
Sõrmused: Glamira
Kokkuvõte
Meie jäime oma päevaga rahule täpselt sellisena nagu see oli. Kuigi meil ei olnud suurt pidu vaid tähistasime seda kahe parima sõbra, ämma, tädi ja mehevennaga, siis tundsime, et see oli täpselt meie päev. Aitäh, et meiega selle päeva veetsite! Meil oli aega nautida üksteisega koosolemist ja igat hetke selles päevas. Mälestuseks saime kaunid pildid ja südamesse jäävad soojad emotsioonid.
Aitäh, armas lugeja!
Jaga minu tegemisi või tule mind jälgima ka sotsiaalmeedia kanalites!
Foto ja stuudio lehed:
Koduleht + Blog: https://www.maikifoto.com/ Minu tegemisi saad jälgida instagrammis: Maiki Kirikal
Facebookis: InterActive Life Blog
Comments